NBA 2K20 on hea, aga saab tunduvalt paremini

Suure korvpallisõbrana on nagu sisemine kohustus igal aastal ikka ja jälle uut NBA 2K seeriat mängida. Mida lähemale uue korvpallimängu väljatulekule, seda rohkem infot lekib ning asi kisub põnevaks – uus mootor, detailsemad mänguplaanid, parem AI ja nii edasi. Kuidas on tunne mängides 2K kõige uuemat mängu NBA 2K20?

Selleaastase mängu puhul keskenduti väga palju erinevatele tuntud näitlejatele ja korvpalliga seotud inimestele, kellega koostöös arendati MyCareer’i. Teiste hulgas löövad kaasa sellised nimed nagu Idris Elba, Scottie Pippen, LeBron James ja Mark Cuban.

MyCareer on loopõhine mängulaad, kus sinu loodud korvpalluril on võimalus ülikoolist edasi minna oskusi näitama NBA-sse. Ühel mängul aga saab tiimikaaslane viga, mis jätab ta pikaks ajaks ratastooli taastuma. Probleem tekib, kui vigastatud sõbralt ja tiimikaaslaselt võetakse vigastuse tõttu ära stipendium. Loo peategelane – Che, kellega sa mängid – sellega rahul pole ja protesteerib. Kuna Che suur unistus on loomulikult NBA-sse saada, siis palju eelneval õnnetusel siiski ei peatuta ja Che püüab saada ühte enda valitud tiimidest. See umbes kahetunnine lugu on üks paremaid, mis 2K kunagi teinud on. Sa oleks nagu päriselt selle loo osa. Kõik sinu otsused tulevad läbimõeldult püüdes anda endast parima tiimikaaslastele, aga hoolitsedes ka enese eest.

MyCareer on minu jaoks olnud alati üks NBA 2K seeria parimaid osi, mulle lihtsalt meeldib kellegi arengut näha ja kasvada tundmatust korvpallisõbrast suureks staariks. See aga pole kaugeltki mitte ainus osa mängust.

MyGM, kus sinu ülesandeks on juhtida kogu korvpallitiimi tööd, on samuti läbinud uuenduskuuri. Uus punktisüsteem paneb su iga päev uute valikute ette – kas sa tahad arendada suhteid mängijatega või hoopis töökaaslastega, võib-olla soovid sa rohkem saada aimu mängijatest, keda tulevikus endale värvata ja palju muud. Oluline on see, et nüüd pead sa oma otsused eriti hästi läbi mõtlema.

MyLeague on endiselt see hästi läbimõeldud võimalus juhtida oma tiimi mitmeid aastaid, detailsemalt kui kunagi varem. Eesmärk on olla parim, mis see muu olema peaks, aga päriselt midagi uut sel aastal MyLeague’st kahjuks ei leia. Ma pole ka eriline MyLeague mängija nii, et võib-olla minu jaoks tundub see lihtsalt kesine ja teise jaoks mitte, aga NBA 2K20 MyLeague mind seda rohkem mängima ka ei kutsu.

MyTeam on jällegi teine tera. Samuti mitte mängulaad, millele ma väga keskendunud oleks, aga uus kraam tundub huvitav. Näiteks on nüüd MyTeam’is Evolution kaardid, millega saad olemasolevate mängijate statistikat tõsta ning arendada mängijaid jäädavalt paremaks kui nad algselt olid. Samuti on muudatuse läbinud 3v3 Triple Threat, kus sul on võimalus saada seda paremaid auhindu, mida paremini sa mängid. Üleüldse on 3v3 mängimine hea viis rahulikumaks ja kodusemaks korvpalli mängimiseks – kui tihti sa ikka sõpradega 5v5 teed?! Muidugi leiab selles mängulaadis hulgaliselt väikseid mänge, mis annavad MyTeam’is kasutamiseks punkte. Mainimata ei saa ka jätta Limited Time üritusi, mille eesmärk on sind ikka ja jälle tagasi tuua, sest võimalused teenida suuri summasid punkte ei jää sinna igavesti. Tähendab, jääb ikka, aga mängud muutuvad – sa ei taha ju neist ilma jääda?

Neighborhood ehk naabruskond on uus (aga hea) vana. See on ausalt üks vägevamaid aspekte NBA 2K puhul, kus mängijatel on võimalus kokku koguneda ja mängida korvpalli, arutada maailmaasju ja liikuda näiteks rulaga mööda tänavaid käies poest poodi, minnes palga järgi või trenni. Ka discgolfi saab mängida, kui tänavanurgalt selle üles leiad.

Neighborhood on üldiselt täpselt sama nagu eelmine aasta, aga võrreldes eelmise aastaga on mängu tagasi lisatud kunagine Park Rep. Mängides naabruskonna parkides korvpalli tõuseb sinu Rep seda enam, mida paremini sa mängid. See on nagu süsteem, millega endale korvpallurite ringis nimi teha – sa näed, kes on hea ja kes mitte. Loomulikult on Rep-i kasvatades saadaval ka erinevad auhinnad ning mida kõrgem su Rep on, seda paremaks need lähevad. Noh, nii nagu ikka!

Kui NBA 2k20 alles välja tuli, oli sel probleeme rohkem kui vaja olnuks. Erinevad osad mängus laadisid kaua – mõnel lausa 15-20 minutit, mis kõlab ebareaalselt. Mängijad ei saanud enda MyCareer tegelast korralikult arendada, sest badged (Märgid, mis arendavad mängija oskusi) ei arenenud ja igast muud jama, kel kui palju ebaõnne oli. Sel aastal on aga väga hästi välja tulnud see tõelise korvpalli tunnetuse toomine mängijateni ekraanide taga. Mäng näeb realistlik välja, publik on elevil ning enam ei näe 90% pealtvaatajaist kõik üht ja seda sama valget särki kandmas, mängijate liikumine on sujuvam ja realistlikum kui kunagi varem.

Suure muudatusena tõi 2K selleaastase NBA 2k puhul mängu kiiruse alla. Enam ei jookse keegi ühest väljaku otsast teise nagu sprinter sadat meetrit, aga seda 70 korda järjest. Mäng jookseb mõnusamalt, keegi ei lenda ringi ning mängijate vastupidavus saab üsna kähku otsa. Vastupidavuse pidurdamine tekitas NBA 2K20 mängijate hulgas vastakaid arvamusi – ühed kiitsid muudatuse heaks just realistliku mängu pärast, teised olid valjuhäälselt selle vastu, sest tegu on videomänguga, kus mängijad ei peaks tunduma kui tinapommid. Tundub, et kisa oli piisavalt, sest mängijate vastupidavust ja seega ka mängu kiirust kohendati. Õnneks ei tehtud seda ülemäära palju ning NBA 2K20 on endiselt realistlikum kui kunagi varem korvpall videomänguna olnud on.

Viimaks väärib mainimist ka WNBA ehk naiste korvpall, mis esimest korda mängu ajaloos nüüd ka NBA 2K’s olemas on. Ausalt, see on Visual Conceptsil suurepäraselt välja tulnud. Mängides meeste ning naiste korvpalli on erinevus tuntav. Need animatsioonid, mängijate väljanägemine ja isegi juuste füüsika teevad 2K esimesest proovist naiste korvpalliga suurepärase alguse. Natukene kahju, et WNBA piirdub vaid Play Now osas mängimisega, aga hea seegi.

Võttes kõik eelnevalt öeldu kokku, on NBA 2K20 päris hea, aga võiks olla parem. Alati saab paremini, aga selleaastane väljalase lonkab ühte jalga arvestades, kui palju jama oli mänguga enne “esimese päeva uuendust”. Seegi uuendus tuli tegelikult hoopis neli päeva hiljem.

Mängu MyCareer lugu on kohati lühike, aga parim, mis tänase päevani kirjutatud ja loodud on. Selle mängulaadi enda mängija arendamine on tehtud lihtsamaks ja vastuvõetavamaks, mida on tore näha.
Teised mängulaadid on samuti läbinud suuremaid ja väiksemaid uuendusi, mis mind nii väga ei kõiguta, aga tore näha siiski.
Animatsioonide, palli füüsika ja realistliku korvpalliga on toimunud korralik hüpe ja areng on märgatav. Lõpuks saab mängida WNBA, mis on väga-väga lahe ning loodetavasti arendavad nad seda järgmiseks aastaks edasi.

Korvpallisõpradele soovitan ma kindlasti soetada NBA 2K20. Jah, see algus oli üle kivide ja kändude ning mäng on täis erinevaid variante, kuidas kukrut tühjendada, aga keegi ei pea seda tegema. NBA 2K20 on väga palju parem seal, kus seda kõige rohkem oodata – realistliku korvpalli mängimisel. See tunne lihtsalt, et sa mängiks nagu päris korvpalli (st mängijad ei ole reaktiivlennukid ning pall pole tinapomm) on nii hea, et pärast selle ülevaate avalikustamist lähen ma nüüd oma mängijat MyCareer’is edasi arendama.

 Sinu tee saab alguse 10 miljonit aastat enne esimesi inimesi

Millest sai inimkond kui selline alguse – oli see ahvilaadsetest elusolenditest, kes miljonite aastate jooksul kohanesid keskkonnaga nende ümber või oli selleks mõni ülemvõim kuskil teadmata kohas, kes meid Maa peale potsatas? Ancestors The Humankind Odyssey on üks väga teistmoodi mäng, mis sellele küsimusele justkui otseselt vastust leida püüab.

Ancestors The Humankind Odyssey on Patrice Desileti esimene mäng pärast seda, kui ta lahkus Assassin’s Creed seeria juurest. Arvestades Assassin’s Creed populaarsust, selle imelist lugu ja mängudisaini, peaks Ancestors olema võrdväärne AAA mängudega – vähemalt lootused ja ootused on küll kõrgele seatud.

Mängu põhiidee on rääkida lugu inimeste tekkimisest. Mängija ülesandeks on juhtida ahve – jah, mitmuses – läbi miljonite aastate arenedes, uut avastades ning õppides. Sina oled sõna otseses mõttes see, kes kujundab nende käitumismaneerid, paarilised uute ahvikeste tekkimiseks ja valib, mida ja kui kiiresti õppida. Sa mitte ainult ei puutu kokku nende füüsilise ja emotsionaalse poolega. Mis on väga huvitav Ancestors The Humankind Odyssey puhul, on võimalus arendada ahve rohkem inimahvideks ka närvisüsteemi poolest – sa õpid kasutama mõlemat kätt korraga, paremini aru saama hirmudest elukeskkonnas ning muidugi õpid sa ellu jääma, sest džungel ei ole mitte ainult ahvide päralt.

Avastades maailma läbi asjade katsumise, nuusutamise ja söömise, õpid sa aru saama, kuidas mäng töötab. Karakterid arenevad nii vaimselt, füüsiliselt kui ka vanuse poolest. Sinu ülesandeks on hoida elus ja kasvatada oma “suguvõsa”, saada järglasi, sest vanemad surevad lõpuks ära. Kui mängid piisavalt hästi, võid evolutsiooniliselt jätta vahele lausa miljon aastat, millega jõuad järjest lähemale inimeellastele.

Ancestors The Humankind Odyssey idee on väga lahe. See on midagi teistsugust ja huvitavat, sinu maailmavaade inimkonnale võib lausa muutuda. Ahvid kargavad okstelt okstele, puult puule, õpivad tundma söödavat ning arenevad füüsiliselt ja vaimselt, võib-olla võitlevad ka kiskjatega, aga kui see esimene lõbus faas on läbi, siis läheb asi käest. Ei tea, kas mängu tegijatel polnud selget visiooni või pidigi kõik nii minema nagu see mäng seda täna on, aga lõpuks on see üks suur grind – kõik see sama otsast peale, peaaegu otsast peale.

Paljudele mängijatele kindlasti jääb vajaka mängupoolsetest juhtnööridest. Mitte, et keegi peaks terve mäng näpuga näitama, kus ja mida ning kuidas teha, aga kuskile maale ju võiks. Kui mängu sisse laed, siis isegi seal on kirjas et keegi ei aita sind ja nii ongi. Võib-olla see on nii, sest ega ahvidki õppisid ja arenesid aeglaselt – mängus alustad sa 10 miljonit aastat enne inimesi.

Kõige paremini pole hakkama saadud ka mängu mehaanilise poolega – tähendab, kuidas nupud töötavad. Need töötavad, muidugi, aga kogu süsteem tundub justkui üle jala või laisalt tehtud olevat. Mängus on palju olukordi, mida tuleb kümme korda järjest teha, sest pole täpselt arusaadav, mis ette antud nuppudega teha tuleb. Selles mängus ei ole võimalik täpselt meelde jätta, mis mingi nupp teeb ja siis lihasmälu järgi neid vajutada. See kõik muutub olenevalt sellest, kus sa parasjagu asud. Mitte kõige hullem probleem, aga piisav, et olla veidikene tõrjuv ja ohkama ajav.

Ancestors The Humankind Odyssey on pärast esmast wow-efekti üks suur ühtede ja samade tegevuste läbikäimist sadu kordi. Iga kord, kui alustad mängu uuesti, alustad nullist vaadates cut-scene, mida ei saa vahele jätta. Iga kord, kui tekib mingi bug, alustad uuesti – nullist ja cut-scene’dega, mida ei saa vahele jätta. Kui sind paelub mängude graafiline pool, on Ancestors üks tõeliselt ilus mäng. Sellega nad said küll väga hästi hakkama, hea seegi. Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on väga huvitava ideega ning mäng näeb suurepärane välja, aga pärast esimest paari tundi on lõbu läbi – tee sellest omad järeldused!