Planet Zoo hõlmab endas rohkem kui lihtsalt armsaid loomi

Planet Zoo on Jurassic World Evolution ja Planet Coasteri tegijate, Frontier Developments, uusim simulaator väga sarnane Zoo Tycoonile. Mängija ülesandeks on ehitada ja hoolt kanda loomade eest ehitades nende elutingimustele sobivaid aedike, pakkuda külalistele võimalust raha kulutamiseks erinevates joogi- ja söögikohtades ning neid harida loomade ja keskkonna teemadel.

Need, kes on varem mänginud simulaatoreid, kus haldamine on suur osa mängust, võivad juba ette kujutada, millega tegu. Lisaks eelmainitud ülesannetele peab mängija silma peal hoidma loomade heaolul olles kindel, et nende elukeskkond alustades taimedest ja lõpetades veekogude ning kivide ja isegi vaateplatvormidega, on igale loomale kohane. Kõike seda muidugi eesmärgiga meelitada kohale võimalikult palju külalisi ning teenida kasumit.

Planet Zoo sisaldab endas päris mitut mängulaadi – Career, Franchise, Challenge ja Sandbox. Nii, et kõigile on midagi olenemata sellest, kas tahad mängida üksinda, sõltuda teistest mängijatest üle maailma või lasta fantaasial lennata muretsemata raha pärast.

Career Mode nagu arvatagi võib, on täis hulganisti erinevaid loopõhiseid missioone, mille eduka täitmise korral on võimalik saada kuni kolm tähte – pronks, hõbe ja kuld. See on mängulaad, kus mäng läbi jutustavate tegelaste juhatab sind esimestest sammudest kuni päris oma loomaaia tegemiseni. Seda kõike maailma erinevates paikades, kus loomaaia temaatika on asukohapõhine ja seda sama ka seal elavate loomade puhul.

Franchise mängulaad on Planet Zoo variant mitmikmängust, aga seda omal moel. Nimelt ei näe sa mängus sees olles teiste inimeste loomaaedu (Kuigi neid on võimalik eraldi külastada), aga loomade valik nende ostmisel oleneb kaasmängijatest üle maailma küll. Planet Zoo’s on Animal Market, mis on sisuliselt nagu loomapood, kus valikus kõiksugu tegelasi Bengali tiigrist ja hiidpandast erinevate tarantlite ja sisalikeni välja. Kõik 76 looma, mis mängus on, pole Franchise laadis kogu aeg saadaval. Nende olemasolu ja sealhulgas ka hind, mida maksma pead, sõltub paljuski teistest mängijatest. Kui mängus on ülesanne üles kasvatada väljasuremisohus loomi, et neid siis vabadusse lasta, võivad väga heade näitajatega loomad olla üüratult kallid. Kel aga vahendeid nende soetamiseks, siis see on kindlasti seda väärt.

Challenge mängulaad on peaaegu nagu Career, aga seda rohkem konkreetsetele peadmurdvatele ülesannete täitmisele suunatud osa.

Sandbox nagu teistest mängudestki tuttav, on võimalus ehitada ja soetada loomi mõtlemata sellele, kas vahendeid antud tegevusteks on. See on parim võimalus lasta oma fantaasial lennata ja miks mitte katsetada, kuidas loomaaed välja võiks näha. Selles mängulaadis on võimalik välja võtta ka erinevad eluolustiku sobivuse näitajad, mis tähendab, et võid aedikutesse asetada just selliseid taimi, kive ja muid objekte, mida ise soovid. Loomadel pole neist sooja ega külma. Muudes mängulaadides on seda õigesti teha väga oluline!

Planet Zoo on väga hea näide sellest, kuidas teha korralikku majandamissimulaatorit. Kuigi mitmed detailid erineva informatsiooni saamiseks on kohati puudulikud või neid peab otsima mööda menüüsid liikudes, on üldiselt tegu väga hea võimalusega õppida ja kaasa aidata loomaaia elanike heaolule.

Kõik, mida mängija valitud loomade jaoks vaja on, ei ole lihtsalt niisama kättesaadav – neid tuleb uurimistöö käigus avastada. Nii näiteks peab uurima loomade toitumist ja veetarbimist, meelelahutuselemente ja samuti nõuab aega erinevate aedikute uurimine (Igaühel neist on oma vastupidavusklass, üleronimisvõimalused, väljanägemine ja sobivus loomadega), toidu- ja joogiputkade leidmine ning haiguste avastamine, mis aitab loomadel haigusi ennetada või neist kiiremini lahti saada.

Teha on Planet Zoo’s palju ja kui aedikuid ning eksponaatkastikesi on liiga palju, võib kogu majandamine justkui üle pea minna – kes on järglasi ootamas, kel on liigsete külaliste pärast stress, mõni on aediku katki teinud või üle roninud ja põgenenud, sest see pole liiga kõrge ja nii edasi. Kusjuures väga oluline aspekt mängus on sugulusaretus, mida tuleb vältida. Mängija peab silma peal hoidma sellel, et paaritumine ei toimuks nö. veresugulastega.

Kokkuvõtteks on tegu ühe kõige ilusama loomadega seotud simulaatoriga üldse. Mängijal on võimalus palju juurde õppida iga 76 looma kohta (Neid tuleb kindlasti tulevikus juurde), lasta enda fantaasial lennata ehitades teeradu külalistele ja töötajatele ning mõeldes, kuidas võiksid loomad asetseda ning millised peaksid olema nende aedikud või kogu loomaaia üldvaade. Mängija peab hoolt kandma nii loomade kui külaliste heaolu eest ja võimalusel loomad loodusesse vabaks laskma. Seda eriti juhul, kui tegu on väljasuremisohus liigiga.

Modern Warfare toob tagasi selle klassikalise Call of Duty tunde

Aasta oli siis 2007, kui välja lasti üks legendaarsemaid Call of Duty mänge üldse – Call of Duty 4: Modern Warfare. Mäng, mis teenis miljoneid ja pani aluse tänaseks miljardeid väärt Call of Duty seeriale.

Kahjuks on viimastel aastatel Call of Duty mänguseeria kesine või nõrgapoolseks jäänud. Need lihtsalt ei olnud enamus mängijate jaoks nii lahedad ja kaasahaaravad kui varasemad mängud. Kindlasti on neid, kes vaidleks vastu ja pooldavad kahe käega tulevikulaadset lendamist COD-i mängudes, nii nagu seda vahepeal tehti, aga klassika on siiski klassika. Nii on juba paar viimast aastat üritanud erinevad Call of Duty arendajad tulla tagasi maa peale ja seda sõna otseses mõttes – “Boots on the ground” nagu nad ütlevad.

Call of Duty: Black Ops 4, mis jõudis mängijateni eelmise aasta augustis jättis üksikmängu kõrvale ja keskendus hoopiski mitmikmängule ning tänu PUBG-le tuntuks saanud Battle Royale mängulaadile. Tänavu aga on Call of Duty üksikmäng tagasi ja seda eriti vägevalt. See lugu on imeline!

Lood, mis põhinevad tõsielul

Call of Duty: Modern Warfare üksikmäng keskendub CIA ja SAS töötajate tegevusele väljamõeldud riigis Urzikstan ja võitlusele terroristide grupeeringu Al-Qatala vastu. Mängijate ülesandeks on juhtida CIA ohvitseri Alex, SAS seersant Kyle Garricki ja hetkeks ka Urzikstani liidrit Farah Karim. Teiste hulgas, kuigi temaga mängida ei saa, on loos tagasi fännide lemmik SAS kapten John Price.

Nii nagu ikka Call of Duty üksikmängus, on mängija ülesandeks läbida erinevaid missioone, mis pole üldse kergete killast. Üks selleaastase Modern Warfare populaarsemaid missioone on “Clean House”. See viies osa kogu loost põhineb päriselt juhtunud olukorrast, kui 2011. aasta öösel rüüstati ja tapeti Osama Bin Laden. Lugu on teistega võrreldes süngem, aeglasem ja nõuab erilist tähelepanu just seetõttu, et seal on nii naisi kui lapsi. Sellise asja kogemine võib paljud pahviks lüüa ja mängib kindlasti emotsioonidega, kuid on järjekordne tõestus sellest, kui hästi võib üht mängu teha.

Call of Duty: Modern Warfare üksikmängust leiab mitmeid tõsielul põhinevaid osi ja jutte ning see tasub kindlasti proovimist. Nii head mängulaadi pole Call of Duty mänguseeria juba ammu näinud.

Mitmikmäng käib üle kivide ja kändude

Mitmikmäng Call of Duty’s on selline huvitav osa, kus veteranmängijatel on konkreetsed soovid ja detailid, mis igas väga heas COD-is olema peavad. Pole ime, et Modern Warfare COD4-s populaarne oli, kui sealsed kaardid ja mängu kulgemine oli lihtsalt suurepärane. Ei mingit passimist ega mängupoolset karistamist liigse jooksmise eest, kaardid olid selge ja konkreetse ideega – keegi ei jooksnud nagu peata kana ringi. Modern Warfare sel aastal astus ühe jalaga ämbrisse, aga samal ajal teise jalaga püsib kindlalt paigal.

Kuigi Call of Duty: Modern Warfare on värskendavalt mõnus pärast mitmeid üsnagi kesiseid ja igavaid osi selles seerias, ei saa ka see aasta üle ega ümber vigadest, kokkujooksmisest, ebapädevatest otsustest, ebareaalselt võimsatest püssidest ja muust sellisest.
Lisaks tavapärastele probleemidele, kus mäng lakkab töötamast või menüüs on mõni asi puudulik, on selleaastase Call of Duty üks suurimaid probleeme kaartide disain. Astuti eemale klassikalisest 3-liinilisest süsteemist, et oleks rohkem võimalusi liikumiseks ja taktikaliseks mängustiiliks. Selline mitme-liiniline disain andis aga kahjuks võimaluse väga heaks kohapeal istumiseks, kus hoiad ühte nurka ja ootad vastast, et ta siis maha kõmmutada. Jälle palju kisa ja paksu pahandust mängijate poolt. Uuendusena on sel aastal mängu karakterid ka eriti kärmed kõiki oma tegevusi kõva häälega karjuma nii, et isegi vastased kuulevad.

Ärme üldse räägi sellest, kuidas su tegelane üle kogu Piccadilly tänava Londonis karjub “Contact!” nagu ta oleks kedagi näinud, aga tegelikult oli see vaid mõni piksel vastase varbaid, mis kuskilt bussi alt paistis ja sina elu sees märganud poleks. Selline lärmamine nüüd küll taktikalist mängu ei toeta. Nii arvasid ka paljud teised ja tegid sellest suure kisa.

Õnneks on mängijaskond väga valjuhäälne – ehk isegi kõvemahäälsem kui karakterid COD:MW-s – ja Infinity Ward võtab tagasisidet kenasti kuulda. Palju on veel teha ja protsess käib edasi, aga tänaseks päevaks on muudetud nii röökivaid karaktereid, mängijate kiirust ja sammude valjusust kui ka lisatud uusi kaarte ja palju muud. Seda on ausalt väga hea näha. Infinity Ward ei kiirusta asju muutma järgides kõige kõvemini karjuvat seltskonda, aga samas ei jäta ka tähelepanuta selgelt problemaatilisti kohti nii relvade hulgas, mängulaadide puudumises kui ka lihtsalt kokkujooksmiste osas.

Mängijaskonna kuuldavõtmist tõendab ka asjaolu, et väidetavalt oli Infinity Ward (või Activision, sest nemad on rahalise poole ülemused) tahtnud luua süsteemi, kus relvad on kastide taga kinni, mille eest peab sisuliselt päris raha maksma. See info jõudis mängijateni ning kisa oli Redditis, sotsiaalmeedias ja tavameedias palju. Kuulujuttude järgi oli just halb tagasiside põhjuseks, miks tehti suured koosolekud, et arutada, mil viisil Call of Duty: Modern Warfare sel aastal tulu peaks tooma – otsustati Battle Pass’i kasuks. Seda aga esimese asjana mängu ei lisatud ning pole tehtud tänase päevani. Arendajate sõnul soovivad nad pakkuda kõigile võimalust puhtaks mängulustiks ning anda aega kõigega harjuda ja oma relvastust arendada enne, kui Battle Pass mängu lisatakse.

Call of Duty: Modern Warfare sisaldab üle 20 erineva kaardi ja rohkem kui 10 mängulaadi ning see pole veel kõik – Infinity Ward on lubanud (ja inimesed on leidnud erinvaid tõendeid) tuua uus kaarte ja mängulaade läbi terve aasta ja võib-olla kauemgi. See on kindlasti viimaste aastate parim Call of Duty mäng.

Kaheksa aastat hiljem tulevad EA mängud Steami tagasi

Aastal 2011 viis EA kõik oma mängud Steamist enda platvormile Origin, nüüd aga on asjad jälle muutumas. Jedi: Fallen Order on esimene uus EA mäng, mis jõuab Steami, seda 15. novembril. Sellele lisanduvad veel sellised üksikmängija mängud nagu Sims 4 ja Unravel Two.

Kõigile tuntud mitmikmängud Apex Legends, Battlefield V ja FIFA 20 on vaid mõned neist, mis samuti oma sammud Steami seavad. Kusjuures, Steami ja Origini mängijad – olenemata sellest, mida eelistad – saavad koos mängida. Need aga jõuavad Steami kasutajateni alles järgmisel aastal, seega mõni kuu vähemalt peab veel ootama.

Loomulikult on EA ja Valve koostöös lisandumas Steami ka EA Access, mis annab mängijatele võimaluse igakuise väikse tasu eest tervel hulgal (üle 200) erinevaid mänge mängida või neid proovida. Seda ka täiesti uute EA mängude puhul.

EA juht Andrew Wilson sõnas oma kõnes investoritele, et järgmine Battlefield (Battlefield 6) tuleb ajavahemikus 1. aprill 2021 – 31. märts 2022, mis on EA järgmine eelarveaasta. Samuti rääkis ta soovist uue generatsiooni konsoolidel – PlayStation 5 ja Xbox Project Scarlett – lasta end sisse elada ja areneda enne, kui uued mängud nendel avalikuks saavad. Seniks aga jääb EA keskenduma Battlefield 5 arendusele ning eriti suures fookuses on Apex Legendsi viimine mobiilile ning Hiina.

NBA 2K20 on hea, aga saab tunduvalt paremini

Suure korvpallisõbrana on nagu sisemine kohustus igal aastal ikka ja jälle uut NBA 2K seeriat mängida. Mida lähemale uue korvpallimängu väljatulekule, seda rohkem infot lekib ning asi kisub põnevaks – uus mootor, detailsemad mänguplaanid, parem AI ja nii edasi. Kuidas on tunne mängides 2K kõige uuemat mängu NBA 2K20?

Selleaastase mängu puhul keskenduti väga palju erinevatele tuntud näitlejatele ja korvpalliga seotud inimestele, kellega koostöös arendati MyCareer’i. Teiste hulgas löövad kaasa sellised nimed nagu Idris Elba, Scottie Pippen, LeBron James ja Mark Cuban.

MyCareer on loopõhine mängulaad, kus sinu loodud korvpalluril on võimalus ülikoolist edasi minna oskusi näitama NBA-sse. Ühel mängul aga saab tiimikaaslane viga, mis jätab ta pikaks ajaks ratastooli taastuma. Probleem tekib, kui vigastatud sõbralt ja tiimikaaslaselt võetakse vigastuse tõttu ära stipendium. Loo peategelane – Che, kellega sa mängid – sellega rahul pole ja protesteerib. Kuna Che suur unistus on loomulikult NBA-sse saada, siis palju eelneval õnnetusel siiski ei peatuta ja Che püüab saada ühte enda valitud tiimidest. See umbes kahetunnine lugu on üks paremaid, mis 2K kunagi teinud on. Sa oleks nagu päriselt selle loo osa. Kõik sinu otsused tulevad läbimõeldult püüdes anda endast parima tiimikaaslastele, aga hoolitsedes ka enese eest.

MyCareer on minu jaoks olnud alati üks NBA 2K seeria parimaid osi, mulle lihtsalt meeldib kellegi arengut näha ja kasvada tundmatust korvpallisõbrast suureks staariks. See aga pole kaugeltki mitte ainus osa mängust.

MyGM, kus sinu ülesandeks on juhtida kogu korvpallitiimi tööd, on samuti läbinud uuenduskuuri. Uus punktisüsteem paneb su iga päev uute valikute ette – kas sa tahad arendada suhteid mängijatega või hoopis töökaaslastega, võib-olla soovid sa rohkem saada aimu mängijatest, keda tulevikus endale värvata ja palju muud. Oluline on see, et nüüd pead sa oma otsused eriti hästi läbi mõtlema.

MyLeague on endiselt see hästi läbimõeldud võimalus juhtida oma tiimi mitmeid aastaid, detailsemalt kui kunagi varem. Eesmärk on olla parim, mis see muu olema peaks, aga päriselt midagi uut sel aastal MyLeague’st kahjuks ei leia. Ma pole ka eriline MyLeague mängija nii, et võib-olla minu jaoks tundub see lihtsalt kesine ja teise jaoks mitte, aga NBA 2K20 MyLeague mind seda rohkem mängima ka ei kutsu.

MyTeam on jällegi teine tera. Samuti mitte mängulaad, millele ma väga keskendunud oleks, aga uus kraam tundub huvitav. Näiteks on nüüd MyTeam’is Evolution kaardid, millega saad olemasolevate mängijate statistikat tõsta ning arendada mängijaid jäädavalt paremaks kui nad algselt olid. Samuti on muudatuse läbinud 3v3 Triple Threat, kus sul on võimalus saada seda paremaid auhindu, mida paremini sa mängid. Üleüldse on 3v3 mängimine hea viis rahulikumaks ja kodusemaks korvpalli mängimiseks – kui tihti sa ikka sõpradega 5v5 teed?! Muidugi leiab selles mängulaadis hulgaliselt väikseid mänge, mis annavad MyTeam’is kasutamiseks punkte. Mainimata ei saa ka jätta Limited Time üritusi, mille eesmärk on sind ikka ja jälle tagasi tuua, sest võimalused teenida suuri summasid punkte ei jää sinna igavesti. Tähendab, jääb ikka, aga mängud muutuvad – sa ei taha ju neist ilma jääda?

Neighborhood ehk naabruskond on uus (aga hea) vana. See on ausalt üks vägevamaid aspekte NBA 2K puhul, kus mängijatel on võimalus kokku koguneda ja mängida korvpalli, arutada maailmaasju ja liikuda näiteks rulaga mööda tänavaid käies poest poodi, minnes palga järgi või trenni. Ka discgolfi saab mängida, kui tänavanurgalt selle üles leiad.

Neighborhood on üldiselt täpselt sama nagu eelmine aasta, aga võrreldes eelmise aastaga on mängu tagasi lisatud kunagine Park Rep. Mängides naabruskonna parkides korvpalli tõuseb sinu Rep seda enam, mida paremini sa mängid. See on nagu süsteem, millega endale korvpallurite ringis nimi teha – sa näed, kes on hea ja kes mitte. Loomulikult on Rep-i kasvatades saadaval ka erinevad auhinnad ning mida kõrgem su Rep on, seda paremaks need lähevad. Noh, nii nagu ikka!

Kui NBA 2k20 alles välja tuli, oli sel probleeme rohkem kui vaja olnuks. Erinevad osad mängus laadisid kaua – mõnel lausa 15-20 minutit, mis kõlab ebareaalselt. Mängijad ei saanud enda MyCareer tegelast korralikult arendada, sest badged (Märgid, mis arendavad mängija oskusi) ei arenenud ja igast muud jama, kel kui palju ebaõnne oli. Sel aastal on aga väga hästi välja tulnud see tõelise korvpalli tunnetuse toomine mängijateni ekraanide taga. Mäng näeb realistlik välja, publik on elevil ning enam ei näe 90% pealtvaatajaist kõik üht ja seda sama valget särki kandmas, mängijate liikumine on sujuvam ja realistlikum kui kunagi varem.

Suure muudatusena tõi 2K selleaastase NBA 2k puhul mängu kiiruse alla. Enam ei jookse keegi ühest väljaku otsast teise nagu sprinter sadat meetrit, aga seda 70 korda järjest. Mäng jookseb mõnusamalt, keegi ei lenda ringi ning mängijate vastupidavus saab üsna kähku otsa. Vastupidavuse pidurdamine tekitas NBA 2K20 mängijate hulgas vastakaid arvamusi – ühed kiitsid muudatuse heaks just realistliku mängu pärast, teised olid valjuhäälselt selle vastu, sest tegu on videomänguga, kus mängijad ei peaks tunduma kui tinapommid. Tundub, et kisa oli piisavalt, sest mängijate vastupidavust ja seega ka mängu kiirust kohendati. Õnneks ei tehtud seda ülemäära palju ning NBA 2K20 on endiselt realistlikum kui kunagi varem korvpall videomänguna olnud on.

Viimaks väärib mainimist ka WNBA ehk naiste korvpall, mis esimest korda mängu ajaloos nüüd ka NBA 2K’s olemas on. Ausalt, see on Visual Conceptsil suurepäraselt välja tulnud. Mängides meeste ning naiste korvpalli on erinevus tuntav. Need animatsioonid, mängijate väljanägemine ja isegi juuste füüsika teevad 2K esimesest proovist naiste korvpalliga suurepärase alguse. Natukene kahju, et WNBA piirdub vaid Play Now osas mängimisega, aga hea seegi.

Võttes kõik eelnevalt öeldu kokku, on NBA 2K20 päris hea, aga võiks olla parem. Alati saab paremini, aga selleaastane väljalase lonkab ühte jalga arvestades, kui palju jama oli mänguga enne “esimese päeva uuendust”. Seegi uuendus tuli tegelikult hoopis neli päeva hiljem.

Mängu MyCareer lugu on kohati lühike, aga parim, mis tänase päevani kirjutatud ja loodud on. Selle mängulaadi enda mängija arendamine on tehtud lihtsamaks ja vastuvõetavamaks, mida on tore näha.
Teised mängulaadid on samuti läbinud suuremaid ja väiksemaid uuendusi, mis mind nii väga ei kõiguta, aga tore näha siiski.
Animatsioonide, palli füüsika ja realistliku korvpalliga on toimunud korralik hüpe ja areng on märgatav. Lõpuks saab mängida WNBA, mis on väga-väga lahe ning loodetavasti arendavad nad seda järgmiseks aastaks edasi.

Korvpallisõpradele soovitan ma kindlasti soetada NBA 2K20. Jah, see algus oli üle kivide ja kändude ning mäng on täis erinevaid variante, kuidas kukrut tühjendada, aga keegi ei pea seda tegema. NBA 2K20 on väga palju parem seal, kus seda kõige rohkem oodata – realistliku korvpalli mängimisel. See tunne lihtsalt, et sa mängiks nagu päris korvpalli (st mängijad ei ole reaktiivlennukid ning pall pole tinapomm) on nii hea, et pärast selle ülevaate avalikustamist lähen ma nüüd oma mängijat MyCareer’is edasi arendama.

 Sinu tee saab alguse 10 miljonit aastat enne esimesi inimesi

Millest sai inimkond kui selline alguse – oli see ahvilaadsetest elusolenditest, kes miljonite aastate jooksul kohanesid keskkonnaga nende ümber või oli selleks mõni ülemvõim kuskil teadmata kohas, kes meid Maa peale potsatas? Ancestors The Humankind Odyssey on üks väga teistmoodi mäng, mis sellele küsimusele justkui otseselt vastust leida püüab.

Ancestors The Humankind Odyssey on Patrice Desileti esimene mäng pärast seda, kui ta lahkus Assassin’s Creed seeria juurest. Arvestades Assassin’s Creed populaarsust, selle imelist lugu ja mängudisaini, peaks Ancestors olema võrdväärne AAA mängudega – vähemalt lootused ja ootused on küll kõrgele seatud.

Mängu põhiidee on rääkida lugu inimeste tekkimisest. Mängija ülesandeks on juhtida ahve – jah, mitmuses – läbi miljonite aastate arenedes, uut avastades ning õppides. Sina oled sõna otseses mõttes see, kes kujundab nende käitumismaneerid, paarilised uute ahvikeste tekkimiseks ja valib, mida ja kui kiiresti õppida. Sa mitte ainult ei puutu kokku nende füüsilise ja emotsionaalse poolega. Mis on väga huvitav Ancestors The Humankind Odyssey puhul, on võimalus arendada ahve rohkem inimahvideks ka närvisüsteemi poolest – sa õpid kasutama mõlemat kätt korraga, paremini aru saama hirmudest elukeskkonnas ning muidugi õpid sa ellu jääma, sest džungel ei ole mitte ainult ahvide päralt.

Avastades maailma läbi asjade katsumise, nuusutamise ja söömise, õpid sa aru saama, kuidas mäng töötab. Karakterid arenevad nii vaimselt, füüsiliselt kui ka vanuse poolest. Sinu ülesandeks on hoida elus ja kasvatada oma “suguvõsa”, saada järglasi, sest vanemad surevad lõpuks ära. Kui mängid piisavalt hästi, võid evolutsiooniliselt jätta vahele lausa miljon aastat, millega jõuad järjest lähemale inimeellastele.

Ancestors The Humankind Odyssey idee on väga lahe. See on midagi teistsugust ja huvitavat, sinu maailmavaade inimkonnale võib lausa muutuda. Ahvid kargavad okstelt okstele, puult puule, õpivad tundma söödavat ning arenevad füüsiliselt ja vaimselt, võib-olla võitlevad ka kiskjatega, aga kui see esimene lõbus faas on läbi, siis läheb asi käest. Ei tea, kas mängu tegijatel polnud selget visiooni või pidigi kõik nii minema nagu see mäng seda täna on, aga lõpuks on see üks suur grind – kõik see sama otsast peale, peaaegu otsast peale.

Paljudele mängijatele kindlasti jääb vajaka mängupoolsetest juhtnööridest. Mitte, et keegi peaks terve mäng näpuga näitama, kus ja mida ning kuidas teha, aga kuskile maale ju võiks. Kui mängu sisse laed, siis isegi seal on kirjas et keegi ei aita sind ja nii ongi. Võib-olla see on nii, sest ega ahvidki õppisid ja arenesid aeglaselt – mängus alustad sa 10 miljonit aastat enne inimesi.

Kõige paremini pole hakkama saadud ka mängu mehaanilise poolega – tähendab, kuidas nupud töötavad. Need töötavad, muidugi, aga kogu süsteem tundub justkui üle jala või laisalt tehtud olevat. Mängus on palju olukordi, mida tuleb kümme korda järjest teha, sest pole täpselt arusaadav, mis ette antud nuppudega teha tuleb. Selles mängus ei ole võimalik täpselt meelde jätta, mis mingi nupp teeb ja siis lihasmälu järgi neid vajutada. See kõik muutub olenevalt sellest, kus sa parasjagu asud. Mitte kõige hullem probleem, aga piisav, et olla veidikene tõrjuv ja ohkama ajav.

Ancestors The Humankind Odyssey on pärast esmast wow-efekti üks suur ühtede ja samade tegevuste läbikäimist sadu kordi. Iga kord, kui alustad mängu uuesti, alustad nullist vaadates cut-scene, mida ei saa vahele jätta. Iga kord, kui tekib mingi bug, alustad uuesti – nullist ja cut-scene’dega, mida ei saa vahele jätta. Kui sind paelub mängude graafiline pool, on Ancestors üks tõeliselt ilus mäng. Sellega nad said küll väga hästi hakkama, hea seegi. Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on väga huvitava ideega ning mäng näeb suurepärane välja, aga pärast esimest paari tundi on lõbu läbi – tee sellest omad järeldused!

Taskukohase hinnaga mängurihiir nii vasaku- kui paremakäelistele

Mõni aeg on nüüdseks meie viimasest Roccati ülevaatest mööda läinud, aeg on uue kallale asuda. Nende AIMO tooteseeria ei väsi üllatamast.

Roccat Kova AIMO on eelkõige väga mitmekülgne hiir. Oled sa vasaku- või paremakäeline, Kova AIMO on oma hea hinna ja ergonoomilise disainiga igale mängurile asjalik sõber.

Mitmekülgsusele lisab hoogu ka igaühele vabalt kättesaadav tarkvara Roccat Swarm, mis pakub võimalust muuta hiire kõiki aspekte. Me teame, kui oluline on kasutajamugavus nii riist- kui ka tarkvaraliselt ja Roccat on sellega samuti väga hästi toime tulnud.

Roccat Kova AIMO on minimalistlik hiir, mille puhul on suurt rõhku pandud selle puhtale disainile. Hiire pehmed kurvid ning õrn puudutus 16.8 miljonist värvist RGB valgusena on lihtsalt suurepärane valik mänguritele, kes hindavad mugavust ja samas tagasihoidlikumat disaini. Viise, kuidas inimesed on harjunud hiirt käes hoidma, on väga erinevaid, sealjuures olles kindel, et liigutused on võimalikult täpsed. Kuigi Roccat Kova AIMO on tõeline maiuspala vasakukäelistele, on see hiir ka tänu oma disainile suurepärane peopesa toetaja. Nii ei väsi sinu käsi ära ka pärast mitmetunnist mängumaratoni.

Nagu eelnevalt mainitud, on Roccat Kova AIMO mõeldud nii vasaku- kui paremakäelistele. Sellele eesmärgile põhinedes on nad asetanud mõlemale hiire poolele kaks samasugust pöidlaklahvi. Lisaks on rulliku juures klahv DPI muutmiseks, mis tänapäeva mänguritele mõeldud hiirte puhul pigem tavapärane nähtus.

Roccat on tuntud “easy-shift” funktsiooni poolest. Selle eesmärk on anda võimalus võtta hiirest kõik, mis vähegi võimalik. Kasutades Roccat Swarm tarkvara, saad selle funktsiooni abil luua endale lühikombinatsioone, eelsalvestatud sätteid mängudeks või näiteks makrosid.

Suurema osa sellest 99g hiire kaalust tekitab Pro-Optic Sensor R6, mis on tänu huvitavale tehnoloogiale võimeline kahekordistama 3500DPI kuni 7000-ni. Vau! Enamus inimesi ei tee nii kõrge DPI-ga midagi, aga numbrid on üllatavalt suured.

Ahjaa, ei saa üle ega ümber Roccat Kova AIMO põimitud juhtmest. See pole mitte ainult väike detail, mis teeb kogu toote välimuse kümme korda ilusamaks, vaid lisab ka töökindlust. Põimitud kaabel on midagi, mille peaks standardseks enda toodete puhul tegema kõik, kes tegelevad hiirte või klaviatuuride tootmisega.

Kokkuvõtteks on tegu hulgaliste võimalustega ja taskukohase mängurihiirega, mis mõeldud kõigile olenemata sellest, mis hiirt käes hoiad. Roccat Kova AIMO on suurepäraselt hakkama saanud tagasihoidliku kuid siiski korraliku RGB valgustusega, toeka ja multifunktsionaalse tarkvaraga hiire jaoks ning väga mugava ja ergonoomilise disainiga. Väga mõnus!

Roccat Kova AIMO leiad kahes erinevas värvivalikus Photopointi veebipoest hinnaga 59.99€!

Valge Roccat Kova AIMO

Must Roccat Kova AIMO

Fotod: ROCCAT

E-spordi professionaalidele suunatud 240Hz monitor

Kes vähegi e-spordi vastu huvi on tundnud, teab kindlasti sellist firmat nagu BenQ ja nende e-spordile keskendunud, ning seda eelkõige just professionaalsel tasemel, brändi ZOWIE.

Mõni aeg tagasi saime enda käsutusse nende 240Hz värskendussageduse ja 1ms reageerimiskiirusega professionaalsetele mänguritele suunatud ZOWIE XL2546 monitori. Selle suurimaks eeliseks teiste ees on DyAc (Dynamic Accuracy) tehnoloogia, mille eesmärk on FPS mängudes selgema pildi edastamine olukordades, kus iga väiksemgi liigutus loeb – näiteks relvaga spray’mine.

ZOWIE tooted on tuntud oma väga lihtsa ja pigem tagasihoidliku disaini poolest. Ei üleliigseid vilkuvaid tulukesi ega muid lisavidinaid, mille eest rohkem tasu võimalik küsida.

Nende kohati igav disain on aga väga kindla eesmärgiga – ZOWIE keskendub monitori heale töökindlusele, mitte väliselt lahedale tootele. Tähtis on, et need kõige rohkem e-sporti oma aega investeerivad kliendid rahul oleks – selle tulemuslikkust näitab ZOWIE monitoride väga aktiivne kasutamine erinevatel e-spordiüritustel- ja võistlustel üle kogu maailma.

ZOWIE XL2546 on väga ilusa minimalistliku disainiga. Monitori jalus on korraliku kaaluga vastupidavast materjalist koos väikese ringikujulise auguga nende puldi ehk S-Switchi jaoks. Selle asemel, et erinevaid menüüsid monitoril olevatest nuppudest taga otsida ja sättida vastavalt vajadusele, on sul võimalik salvestada kindel arv profiile ja neid S-Switchilt ühe nupuvajutusega muuta. Väga lihtne, kiire ja konkreetne.

Lisaks väikesele puldile ja selle pesale alusel, on monitori jala keskel ringikuline auk, mis mõeldud juhtmete mugavamaks ja ilusamaks sättimiseks. Nii on töölaud (või mängulaud) puhtam ja viisakam. Kui tahad oma kõrvaklappe kuskile mugavalt sättida, siis XL2546 monitori vasakul pool on ka selleks sisse ehitatud “toetuspulk”.
Monitori vasakult küljelt leiab veel lisaks kõrvaklappide toetupulgale ühe paari USB 3.0 pesasid ning kõrvaklappide ja mikrofoni pesad. Kui soovid oma monitoriga õue jalutama minna või liigud ürituselt üritusele, siis kergeks transportimiseks on BenQ lisanud monitori peale mõnusa koha tootest kinni hoidmiseks ja selle kandmiseks – väike, aga kindlasti asjalik lisa.

Toote allosast leiab hunniku erinevaid porte – mikrofonipesa, mini USB S-Switchi ühendamiseks, DVI-DL port, HDMI ja HDMI 2.0 ning muidugi DisplayPort 1.2 ja USB 3.0. Et 240Hz monitorist ka tegelikult need hertsid kätte saada pead kasutama HDMI 2.0 või DisplayPort 1.2 pesa.

Kusjuures huvitava detailina, mida igalt monitorilt ei leia, on ZOWIE XL2546-l küljepaneelid. Nende eesmärk on kaitsta monitori valguse peegeldumise eest, mis võiks mängupilti segada; lisaks annab see ka natukene privaatsust juurde, kui see peaks muret tekitama.

Nagu eelnevalt mainitud on ZOWIE XL2546 üks parimaid omadusi nende DyAc tehnoloogia, mille eesmärk on vähendada liikuvate objektide udusust. Sellest võidavad eriti need, kes mängivad selliseid FPS mänge nagu Counter-Strike: Global Offensive või Overwatch.

DynamicAccuracy või DyAc sätet saab muuta kolme erineva astme vahel – Premium, High ja Off. Premium puhul on heledus palju suurem ning valge valgem. High ning Off puhul on tegemist peaaegu identsete valikutega. Kindlasti sõltub selle tulemus mängust, kus DyAc-d kasutada.

Black eQualizer on järgmine tehnoloogia, mis suunatud eSpordi mänguritele. Antud monitoril saab seda sättida 0-20 sammu vahel nii, et võimalus leida sobiv on suur. Selle eesmärk on tumedamad alad pildil heledamaks teha, et paremini näha, mis pimedates koridorides või varjus toimub. Black eQualizer on väga kasulik näiteks just PlayerUnknown’s Battlegroundsi mängides, kus nähtavus on tähtsam kui midagi muud. Liiga kõrge Black eQualizeri kasutamine kahjuks teeb värvid väga tuhmiks ning kohati on pilt isegi kehvem ja vähem arusaadavam kui ilma, aga see kindlasti oleneb mängust ning igaühe enda maitsest ja teiste seadete kooslusest.

Color Vibrance monitoril, millel seadistamissamme samuti 20, annab igaühele võimaluse seadistada värvide küllust nii nagu tema seda täpselt soovib. Puudub igasugune vajadus erinevaid programme kasutada, mis ühel või teisel moel ei pruugi isegi kõikides mängudes väga hästi töötada. Kui kõik oma meele järgi paika pandud, saad selle salvestada profiilina, et S-Switch puldi kaudu see enne mängumaratoni ühe nupuvajutusega tööle panna.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et sellise hinnaklassiga 240Hz monitor ei ole kindlasti kõigi jaoks. Väga sügavalt professionaalsetele mänguritele keskendutud toote puhul pole sel ühtegi RGB valgustust, ei suuri logosid ega muud, mis tähelepanu mängimiselt ära võtaks.

 

ZOWIE XL2546 puhul on tegu väga hea monitoriga neile, kes suudavad hinnata 240Hz võlu ja teavad, mis on selle väärtus mängimisel ning kui palju sellega saadakse eelist teiste ees. Monitor on väga hõlpsalt paika sätitav, ergonoomiline ning huvitavate ja vajalike tehnoloogiatega nagu DyAc, Black eQualizer ja Color Vibrance varustatud toode. Asjaolu, et selline monitor on professionaalsetel espordi võistlustel mängijate poolt lausa nõutud peaks ütlema nii mõndagi selle tegeliku väärtuse kohta. Otsus on Sinu!

Olles nii 144Hz kui ka 240Hz BenQ omanik võib öelda, et kuigi 240Hz monitori puhul pole muutus silmaga ehk niivõrd hästi nähtav, on see kindlasti tuntav. Erinevus 240Hz ja 144Hz vahel on väiksem kui minna 60Hz-lt 144 või 240Hz peale, mis on ka loogiline. Kindlasti ei saa öelda, et erinevus tuntav poleks – seda eriti mängude puhul, kus FPS on väga kõrge ning kogu mängus toimuv tempokas.

Mängides Counter-Strike: Global Offensive, PUBG või näiteks Overwatchi, on pilti silmadel mugavam jälgida. Kuna tegemist on laskmismängudega, kus nii enda sujuvad liigutused kui ka kogu olustiku väiksemgi liikumine oluline, tuleb kindlasti kasuks just 240Hz monitori kasutamine. See lihtsalt on midagi sellist, mida pead oma silmaga nägema ning oma käega katsuma, et saada osa sellest kogemusest.

Kõrgemate hertsidega monitori kasutamine annab eelise nende ees, kel sellist monitori pole. Kindlasti on oluline teada, et parima kogemuse osaliseks selliste monitoridega saab vaid mängudes, mida arvuti suudab kõrgetel kaadritel järjepidevalt jooksutada.

Fotod: BenQ, erakogu

AMD avalikustas 16-tuumalise Ryzen 3rd Gen protsessori

AMD president ja tegevdirektor Dr. Lisa Su tõdes oma E3 kõnes, et pärast Computexil tehtud esitlust küsiti tema käest “Kas see on kõik?”, viidates AMD 12-tuumalisele R9 3900X protsessorile, mille nad sel üritusel avalikustasid. Nii see aga pole – mängukonverentsil E3 tuli AMD päevavalgele väga heade uudistega nii protsessorite kui ka graafikakaartide vallas.

Kui eelmisel kuul toimuval Computexil avalikustas AMD uue Zen 2 põhjal toimivad 7nm protsessorid, siis nende uus Ryzen 9 3950X on “maailma kõige esimene 16-tuumaline protsessori mänguritele”. Eelmise kuu maiuspalaks olnud R9 3900X on 12-tuumaline CPU koos 105W TDP ja maksimaalselt 4.6GHz boost clock. See jõuab poelettidele 7. juulil, 16-tuumaline Ryzen 9 3950X aga alles septembris.

16-tuumaline Ryzen 9 3950X on maksimaalseks boost clock‘iks 4.7GHz, kusjuures seda kõike täpselt samuti 105W TDP juures, mis on suurepärane saavutus. Eriliseks teeb veel 3950X see, et kui sul on juba praegu Ryzen süsteem, siis emaplaati uuendada pole vaja, kuna see töötab AM4 platvormil.

Nagu tulemustelt näha, on AMD Intelist lihtsalt üle astumas. Väiksema raha eest rohkem võimsust – kes sellest ära ütleks?!

Uus Ryzen 9 3950X saab ilmselt olema liiga võimas ja võib-olla ka liiga kulukas, kui me räägime keskmisest mängurist. Selle $749 hind ei ole just eriti kõrge arvestades tipp-tasemel Inteli protsessoreid – küll aga on selline protsessor suunatud pigem streameritele, kel on kahe arvutiga streamimine vastukarva. Sisuliselt $500 eest kättesaadav Ryzen 9 3900X on rohkem kui küll ja seda väga soodsa hinnaga. Saavad huvitavad ajad olema – mida on Intelil vastu pakkuda?

Loodame, et kõik, mis puudutab uute protsessorite ja tarkvara omavahelist tööd, saab kiired ja valutud lahendused. Pole saladus, et Intelil ning Nvidial on selles osas parem toetus ning nende toodetega vähem lahkarvamusi riist- ja tarkvara vahel. AMD andku endast parim, et kõik laabuks sujuvalt nii arvutimänguritele kui ka tulevastel muudel platvormidel, kus AMD kindlasti oma võimsate protsessoritega esindatud saab.

AMD-l on tegelikult terve rida erinevaid protsessoreid ning nende protsessoritega varustatud arvuteid leiab ka meie veebipoest.

Näiteks leiab AMD toodete hulgast selliseid võimsamaid CPU-sid nagu AMD Ryzen 3 1200, AMD Ryzen 3 1300X, AMD Ryzen 3 2200G, AMD Ryzen 5 2400G, AMD Ryzen 5 2600X, AMD Ryzen 7 2700 ja AMD Ryzen 7 2700X. Uuematest protsessoritest AMD-lt võib leida Ryzen Threadripperid (1900x, 1920x ja 1950x), mis aga mõeldud väga võimsate 3D jms protseduuride läbiviimiseks.

Kas Sa tunned huvi Ryzen protsessoritega varustatud arvutite vastu? Meil on Sulle midagi näidata!

Leia kõige vägevamad E3-l avalikustatud PC mängud ühest kohast

E3 2019 on käima saanud, mängumaailma kõige tähtsam nädal on kohal. Kõige suuremad arendajad ja väljaandjad on kogunenud Los Angeles, Californiasse, et avalikustada nende kõige vägevamad mängud, mis lähiajal tulekul. Siin on suur list trailereid kõikidest PC-le tulevatest mängudest, mis E3 konverentsil teatavaks tehti.

Kuna üritus on alles käimas, siis lugu täieneb uute traileritega!

 

Cyberpunk 2077

Arendaja: CD Projekt

Väljalaske kuupäev: 16. aprill, 2020

Microsoft Flight Simulator

Arendaja: Xbox Game Studios

Väljalaske kuupäev: 2020

Microsoft Flight Simulator

Arendaja: Xbox Game Studios

Väljalaske kuupäev: 2020

The Outer Worlds

Arendaja: Obsidian

Väljalaske kuupäev: 25. oktoober, 2019

Bleeding Edge

Arendaja: Ninja Theory

Väljalaske kuupäev: 25. oktoober, 2019

Phantasy Star Online 2

Arendaja: Sega

Väljalaske kuupäev: Kevad 2020

Halo Infinite

Arendaja: 343 Industries

Väljalaske kuupäev: 2020

Deathloop

Arendaja: Arkane

Väljalaske kuupäev: TBA

Ori and the Will of the Wisps

Arendaja: Moon Studios

Väljalaske kuupäev: 11. veebruar, 2020

Minecraft Dungeons

Arendaja: Mojang

Väljalaske kuupäev: Kevad 2020

Blair Witch Project

Arendaja: Bloober Team

Väljalaske kuupäev: 30. august

Baldur’s Gate 3

Arendaja: Larian

Väljalaske kuupäev: TBA

Battletoads

Arendaja: Dlala Studios

Väljalaske kuupäev: TBA

Age of Empires 2 Definitive Edition

Arendaja: Forgotten Empires, Tantalus, Wicked Witch

Väljalaske kuupäev: Sügis 2019

Psychonauts 2

Arendaja: Double Fine

Väljalaske kuupäev: TBA

Spiritfarer

Arendaja: Thunderlotus

Väljalaske kuupäev: 2020

Wasteland 3

Arendaja: InXile

Väljalaske kuupäev: TBA

Lego Star Wars: The Skywalker Saga

Arendaja: TT Games

Väljalaske kuupäev: 2020

Dying Light 2

Arendaja: Techland

Väljalaske kuupäev: Kevad 2020

Dragon Ball Z: Kakarot

Arendaja: CyberConnect2

Väljalaske kuupäev: 2020

Way To The Woods

Arendaja: Anthony Tan

Väljalaske kuupäev: 2020

Wolfenstein: Youngblood

Arendaja: MachineGames

Väljalaske kuupäev: 26. juuli, 2019

Jedi: Fallen Order

Arendaja: Respawn Entertainment

Väljalaske kuupäev: 15. november, 2019

Call of Duty: Modern Warfare

Arendaja: Infinity Ward

Väljalaske kuupäev: 25. oktoober, 2019

Gears 5

Arendaja: The Coalition

Väljalaske kuupäev: 10. september, 2019

Ghost Recon Breakpoint

Arendaja: Ubisoft Paris

Väljalaske kuupäev: 4. oktoober, 2019

FIFA 20

Arendaja: EA Sports

Väljalaske kuupäev: 27. september, 2019

Tales of Arise

Arendaja: Bandai Namco Studios

Väljalaske kuupäev: 2020

8, 16 või 32GB RAMi – palju on siis ikkagi vaja?

Arvutit ostes või seda kokku pannes on oluline, et kõik komponendid oleksid tasakaalus. Lisaks muule pead jälgima, et valitud emaplaat toetaks soovitud protsessorit; et valitud toiteplokk oleks piisav arvuti kogujõudluse ülalhoidmiseks ja palju muud. Kindlasti tekib paljudel, ja seda eriti just esimest korda arvuti ehitamisega, küsimus mälu kohta. Mis värk sellega siis ikkagi on, palju seda RAMi vaja oleks?

Mis osa on mälul mängudes?

Igal mängul on suures koguses andmeid, mis arvuti pidevalt laadima ja uuendama peab. On oluline, et andmete kättesaadavus oleks võimalikult kiire ja selles osas tuleb appi kiire ja korraliku mahuga RAM. Muidugi on oluline ka teiste komponentide töötavus, näiteks kõvaketta või SSD. Rääkides aga infost, mis vajab jooksvat kättesaadamist, räägime tavalisest mälust arvutis.

Tänapäeval on asi õnneks palju lihtsam kui seda oli vanasti. 64-bitised süsteemid, mis toetavad rohkem mälu kui 32-bitised (kuni 4GB RAMi), on saanud normaalsuseks. Muidugi on ka 64-bitistel operatsioonisüsteemidel oma piir, kuid sinna me ei jõua veel niipea.

Mälusid on erineva mahuga

4GB mälu võib leida 32-bitiste operatsioonisüsteemidega koduarvutitest ja vanematest sülearvutitest. See ei ole kindlasti tänapäeval piisav mängimiseks.

8GB puhul on tegu kindla miinimumiga, millega üldse arvestada kui rääkida arvuti valimisest või ehitamisest mängimise eesmärgil. See kogus mälu on piisav võib-olla isegi, et enamik mängude jooksutamiseks kuid seda üsna madalatel sätetel, aga saab hakkama.

16GB on optimaalne tänapäeval kõikide mängude jaoks ning kui eelarve lubab, võiksid just 16GB mälu valida. Sellise koguse mäluga ei teki sul probleeme mitte ühegi mänguga, mis tänapäeval väljas on. Kui tausta pole väga palju mälu nõudvaid rakendusi, toimib kõik suurepäraselt. Ka 4K on 16GB mäluga täitsa võimalik.

32GB kogub järjest enam populaarsust nii mängurite kui ka teiste mälunõudvate programmide kasutajate hulgas. Inimesed, kes töötavad igapäevaselt video- ja fototöötluse kallal või tegelevad näiteks joonestusega või on lihtsalt väga võimsate arvutite armastajad, kindlasti valiks just 32GB mälu. Seda on kordades ja kordades rohkem kui ühele mängurile vaja on, aga kui eelarve lubab, siis miks mitte?!

Nii, et kokkuvõtvalt öeldes – kui võimalik, vali 16GB mälu mängimiseks, aga 8GB teeb ka esialgu töö ära!

Single-channel või Dual-channel?

Sellega on tänapäeval nii, et peaaegu kõik emaplaadid toetavad dual-channel mälusid, aga mängimisel see erilist võimekust juurde ei anna. Pigem on eeliseks võimalus kasutada teist mälu, kui üks kahest peaks lakkama töötamast ning koheselt välja vahetada ei saa. Nii, et ühesõnaga millestki ilma ei jää, kui mälud on pigem single- kui dual-channel.

On asju, mida pead enne monitor ostu kindlasti teadma

Mänguritele mõeldud monitore on tänapäeval väga palju erinevaid ning nii mõnelgi võib see segadust tekitada. Selles artiklis proovime anda kiire ülevaate sellest, millele peaks enne monitori ostu mõtlema ja kindlasti tähelepanu pöörama.

Resolutsioon

Üks esimesi elemente monitoride juures, mida märkad, on kindlasti resolutsioon. Suurem resolutsioon tähendab rohkem piksleid, mis omakorda tähendab detailsemalt kuvatavat pilti ekraanil.

Alati ei pruugi aga suurima võimaliku resolutsiooniga ekraan olla see kõige õigem valik. Tähelepanu peab kindlasti pöörama sellele, milline on arvuti võimekus, kus soetatavat monitori kasutama hakatakse. Otsustada tuleb, kas tähtsam on ilus pilt või rohkem kaadreid.

Mänguritel soovitame vaadata 1080p (FullHD) või 1440p (QHD/2K) monitoride poole, kui arvuti seda võimaldab.

Värskendussagedus

Värskendussagedust (refresh rate) monitoridel mõõdetakse hertsides (Hz). See näitab, mitu korda sekundis monitor pilti uuendab. Peale selle näitab kaadrisagedus, nii nagu nimi ka ütleb, mitu kaadrit sekundis monitor kuvada suudab. Mida rohkem, seda sujuvam ja parem on pilt.

Tavaliselt on monitoridel kaadrisageduseks 60, 144 või 240 Hz, aga leiab ka näiteks vahepealseid 75 ja 120 Hz monitore.

Kaadrisagedus on jällegi väga suhteline valik ning oleneb sellest, mida mängida eelistad ning kui palju kaadreid arvuti nendest mängudest välja suudab pigistada. Näiteks Counter-Strike: Global Offensive mängides on väga kõrge kaadrisagedus olulisem kui seda üksikmängudes.

G-Sync vs AMD FreeSync

Garanteerimaks parimat võimalikku pilti igas olukorras, tasub suurema eelarve olemasolul kindlasti vaadata G-Sync ja FreeSync monitoride poole.

Mõlema tehnoloogia eesmärk on eemaldada või vähendada ekraani rebimist (screen tearing). See on olukord, kus monitor ei näita kõiki kaadreid korrektselt vaid teeb seda osaliselt kaadrisageduse suure kõikumise tõttu.

Erilist vahet kummalgi tehnoloogial pole, kuid põhjusel, et G-Sync tehnoloogiat arendab Nvidia ning FreeSync on sisuliselt tasuta ja vabalt leviv, kipuvad G-Sync monitorid olema veidi kõrgema hinnaklassiga.

Paneelitehnoloogia

Tänapäeval kasutatakse monitorides kahte erinevat paneeli – TN või IPS.

IPS paneelide puhul on kuvatav pilt parema visuaaliga – ilusamad, erksamad ning täpsemad värvid ja laiem vaatenurk. Suur pluss TN paneeli puhul on aga võimalus kuvada rohkem kaadreid.

Siit videost saad selge ja visuaalse arusaama TN ja IPS tehnoloogiate erinevusest.

Reaktsiooniaeg

Piksli reaktsiooniaega mõõdetakse millisekundites ning see näitab, kui palju kulub pikslil sisse- ja väljalülitamiseks. Mida kiirem reaktsiooniaeg, seda sujuvam on pilt. Teisalt jälle võib kiire reaktsiooniaja korral tekkida pikslite udusus ehk motion blur, sest värvid ei jõua lihtsalt piisavalt kiiresti vahetuda.

Varem sai mainitud, et TN paneelitehnoloogiat kasutavad monitorid on võimelised kuvama rohkem kaadreid. Sama lugu on ka reaktsiooniajaga.

IPS paneelide kõige kiirem kuvatav reaktsiooniaeg on vaid 4ms, TN paneelide puhul aga 1ms, mis peaks olema iga mänguri eelistus. Seda eriti kiireloomuliste mängude mängimisel.

Ühendustüübid

Kui oled soetamas ekraani, millel 144 või juba 240 Hz, pead ühenduspesadele kindlasti tähelepanu pöörama. Nii mõnigi on teadmatusest kasutanud vale ühendust ning mängib 144Hz monitoril hoopis 60Hz-ga.

DisplayPort – suudab edastada kuni 144Hz 4K resolutsioonil
DVI – töötab hästi vanematel süsteemidel või näiteks 144Hz 1080p puhul
HDMI 1.4/2.0 – tavapäraselt kasutuses, kuid ei toeta nii kõrgeid kaadreid kui DP

Nanoleaf Canvas lisab mänguruumile värvi

Nanoleaf Canvas on justkui nagu LED paneelidest koosnev kunst seinal. See annab ruumile uue hingamise, lisab värvi ja igaühele sobivaima meeleolu. Nanoleafi tooted pole kõige odavam lõbu, aga kindlasti väärt oma ligi 200€ alghinda!

Lisaks mitmetele muudele toodetele pakub Nanoleaf Canvas rohkem kui 16 miljoni värviga ruudukujulisi paneele, mida on väga lihtne paigaldada ja tööle sättida. Lisaks sellele, et paneele on võimalik mobiilirakendusest muuta endale meelepäraseks, on need ka puute- ja helitundlikud.

 

Nanoleaf Canvas Starter Kit pakist leiab 9 LED paneeli, elektritoite, ühendus- ja kleepimisribad. Kui oled kindlaks teinud, millist kujundust olemasolevatest paneelidest kokku panna, on edasine väga lihtne – ühenda paneelid omavahel, lisa kahepoolsed kleepimisribad ning aseta seinale.

Juhul, kui soovid inspiratsiooni erinevate paigutusvõimaluste kohta, siis leiad kõigile operatsioonisüsteemidele tasuta saadava Nanoleaf mobiilirakenduse. Selles mobiilirakenduses on võimalik kasutada Layout Assistant’it, mis näitab paigutusvõimalusi vastavalt paneelide arvule, mida rakenduses muuta saad. Lisaks on sel ka võimalus kasutada vaadet, mis näitab kinnituskohti, et valitud disain korrektselt ühendada. Kui meeldivat kujundust rakendusest ei leia, saad paneele ise ümber tõsta, et näha, kas selline kujund nagu soovid, on kinnitatav. Kõige vägevam element Layout Assistant juures on võimalus kasutada AR-i, et toas reaalselt näha, kuidas paneelid seinal välja näevad.

Nanoleafi telefonirakendus on suurepäraselt üles ehitatud ning kõik vajalik on lihtne ja arusaadav. Neid ilusaid paneele saab muuta täpselt nii nagu soovid. Kasuta värvikombinatisoone, milliseid tahes. Lisa värvidele rütmikust valides, kui kiiresti värvid muutuvad, millises suunas need liiguvad, mitu värvi käib üle kogu kujunduse ja isegi seda, mis värvi iga paneel eraldi olla võiks.

Nagu varemgi öeldud on Nanoleaf Canvas puute- ja helitundlik, mis tähendab, et kuulates muusikat, mida paneelide mikrofon vastu võtab (või näiteks räägid), siis see mõjutab värvide liikumismustrit. Väga lahe!

Kui sul on soovi ajastada erinevaid värvi- ja mustrikombinatsioone täpsete kellaaegadele või ajavahemikele, siis ka see võimalus on täitsa olemas. Ärkad hommikul ja tahad kergeid toone? Olemas. Soovid sinakamaid värve õhtusteks mängutundideks? Vabalt!

Lahe element Nanoleafi puhul on ka see, et mitmeid paneeli-sette omades on neid kõiki võimalik sättida kas eraldi või koos töötama, nendele saab ka oma nimed panna näiteks vastavalt sellele, kus ruumis mõni Nanoleafi settidest asub – köögis, elutoas, arvuti juures, magamistoas, valik on sinu.

Kõigile, kes armastavad kasutada Alexat, Google Assistantit või näiteks HomeKit-i, on Nanoleaf meelsasti vastu tulnud. Sul on võimalik automatiseerida LED paneele hääljuhtimise või HomeKit-i kaudu. Kasutad IFTTT-d ning soovid, et värvid reageeriks vastavalt rakenduses toimuvale? Ka see on võimalik. Kõike saab teha!

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui sulle meeldib värviline olustik ning sellesse investeerimiseks vabad vahendid olemas, tee seda! Nanoleafil on tooteid erinevale maitsele ning nende paneelid ja kogu komplekt on väga kvaliteetne. Värvid on erksad ja töötavad suurepäraselt. Nanoleafi mobiilirakendusse tulevad ka tarkvarauuendused, et paneelid veel kiiremini ja mõnusamalt töötaks kui varem.

Nanoleaf Canvas leiad siit

Vaata ka Nanoleafi Instagrami

Fotod: Nanoleaf

 

Roccat Renga Boost on puhta disainiga soodne valik

Pole kahtlustki, et heli on mängurile üks kõige tähtsamaid osasid kogu komplektist, mis mängimisega kaasas käib. Asjaolu, et nii palju erinevaid võimalusi kõrvaklappide valikuks on, pole põhjuseta. Kui sa ei taha sadu eurosid helisse matta, siis on ülikerged Roccat Renga Boost kõrvaklapid sinu jaoks kindlasti väga hea valik – Photopointi e-poes maksavad need kõigest 59.99€!

DISAIN

Üleni musta värvi Roccat Renga Boost kõrvaklapid näevad oma hinnaklassis olevate peakomplektide kohta väga kenad ja elegantsed välja. Selle nahast peapael ja juhtme-stiilis kahelt poolt kõrvaklappe tulevad toetavad lisaosad teevad Renga Boostist ühed kõige kergemad kõrvaklapid, mida sa kasutanud oled. Huvitava elemendina sellises hinnaklassis oleva toote puhul on peaaegu avatud tagusega (open back) kõrvaklapid, mis tihti on küll isikliku arvamuse ja kogemuse küsimus, kuid mängurite seas, kes tundide viisi arvuti taga veedavad, väga hinnatud detail. Ka nende helijaotus võrreldes kinniste kõrvaklappidega on teistsugune. Üldiselt näeb Roccat Renga Boost, nagu juba varemgi öeldud, väga puhas ja elegantne välja. Igasugused üleliigsed disainielemendid ja vilkuvad valgussähvatused on ära jäetud.

OMADUSED

Lihtsamapoolse peakomplektina pole Roccat Renga Boostil just väga erilisi lisaomadusi. Kuna Renga Boost on mõeldud kasutamiseks kõikjal – nii PC, PS4 kui ka Xboxi-ga – võib mõne jaoks tunduda kõrvaklappide küljes olev kaabel väga pikk. Minu arvates olgu need juhtmed ükskõik, millisel tootel, alati pigem pikemad kui lühemad. Kuskile selle ikka ära mahutab, aga kui pikkusest puudu jääks, siis ninaga vastu ekraani olla oleks palju ebamugavam.

Peakomplekti mikrofon liigub üles-alla, mis on minu arvates jällegi üks väga mõnus detail, millele Roccat kenasti mõelnud on. Selliste odavamate toodete puhul leidub tihtipeale kõrvaklappe, mida peab lihtsalt painutama ja see pole mitte ainult ebameeldiv, vaid jätab ka üsna koleda mulje toote üldpildile. Siinjuures aga jällegi üks detail, mis Roccatil ära on jäänud – kui ma liigutan mikrofoni üles, siis ma eeldan ka, et see vaigistab selle. Kahjuks seda Roccat Renga Boosti puhul näha pole. Selle asemel on kaabli küljes väikene lüliti, millega helitugevust muuta ning mikrofoni vaigistada. Käib kah!

HELIKVALITEET 

Kui me räägime stuudiokvaliteetsest helist, siis sel pole erilist pistmist mängudega nii, et justkui mänguritele suunatud peakomplektina tundub see tühine lause marketingi poolelt. Muusikat ma igapäevaselt ei kuula, kui Twitchi striimerite muusika välja jätta, seega sel teemal ma kaasa rääkida ei oska.

Mis puudutab erinevaid mänge, siis pakub Roccat Renga Boost oma hinnaklassis täiesti arvestatavat helikvaliteeti. Kindlasti on kõrgema klassi (ja hinnaga) peakomplektide helikvaliteet isegi märgatavalt parem, kuid see on ootuspärane. Renga Boost, mis maksab kõigest 59.99€ pakub piisavalt head heli neile, kel pole soovi väga palju kõrvaklappidesse investeerida. Sa saad oma tunnetuse bassiga kätte, keskmised ja madalamad toonid ei jää samuti märkamatuks. Ainsaks väikeseks probleemiks on võib-olla helide vaiksus, kuid see on kergesti muudetav igas mängus eraldi nii, et erilisi probleeme ei tekita ja ostmata need seetõttu jääma ei peaks.

Ära ei tohiks unustada Renga Boosti kergust, mis komplekti puudused suures osas kindlasti maha matab. Selleks ajaks kui sul on juba 10 tundi Apex Legendsit mängitud sa enam ei märkagi, et kõrvaklappe kasutad… või, et nad sul peas on, tähendab!

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks on Roccat Renga Boost väga hea odavama hinnaklassi peakomplekt. Selle heli ei vii sind seitsmendasse taevasse ega pane toolis võib-olla nii hästi jalga tatsuma kui mõni kõrgema klassi toode, kui teeb oma 59.99€ hinna kohta väga head tööd. Sul on võimalus Renga Boosti kasutada kõikjal – arvutist konsoolini välja, võta sõbra juurdegi kaasa. Kõrvaklappidega kaasas olev mikrofon on piisav selleks, et kaaslastega infot jagada ilma, et selle kvaliteet neid kuidagi häirima peaks, mis tihtipeale odavamapoolsetel peakomplektidel probleemiks on. Kui sul pole võimalust kallimat peakomplekti osta, vali Roccat Renga Boost.

Roccat Renga Boost leiad Photopointi e-poest või klikkides siia!

Fotod: Photopoint.ee

Apex Legends esimene hooaeg tuleb koos Battle Passiga

Eile, 18. märtsil, avalikustas Respawn Entertainment pärast pikka ootamist ja mitmeid lekkeid koodiridadest nende esimese Battle Passi, millega tehakse algust ka Apex Legendsi esimesele hooajale. Apex Legendsi esimene hooaeg saab alguse täna õhtul kell 19.00.

Erinevate infoallikate kaudu juba varem arvatud uus Apex Legends tegelane osutus tõeks – see on Octane.

Octane võimed on järgmised:

Passiivne: Swift Mend

Octane elud taastuvad aja jooksul kui ta ei võta vahepeal damage’it.

Taktikaline: Adrenaline Junkie

Liigu 8 sekundi vältel 30% kiiremini. Maksumus 10% eludest. Immunne aeglustumise vastu, kui teda ei lasta (võime vältel).

Põhivõime (Ultimate): Launch Pad

Põhimõtteliselt on tegu hüppeplatvormiga, mida Octane saab kasutada. Tegu on ilmselt sama platvormiga, mida me ka King’s Canyoni Marketi juures näinud oleme.

 

Kõik, mis leidub Apex Legendsi Battle Passis

Apex Legends on juba praeguseks saanud üsna negatiivse tagasiside osaliseks, sest paljud mängijad kõrvutavad nende BP-i teiste mängudega nagu näiteks Fortnite, Call of Duty Blackout ja PUBG. Anname Respawn Entertainmentile natukene aega atra seada, sest tegemist on ju siiski nende kõige esimese variandiga Battle Passist, ning nagu kirjutasid nad ka oma blogis, on see pigem suunatud uutele mängijatele, et end paremini selles ulmelises maailmas sisse seada. Küll aga on hea näha, et esimeses Battle Passis on palju mängides võimalik teenida piisavalt Apex Coinse järgmise BP tasuta saamiseks (Ehk teenitud Apex Coinside eest).

Nagu pildilt näha on Battle Passi maksumus 950 Apex Coinsi. Kui Sa oled Origin Access kasutaja, saad soetada 1000 Apex Coinsi 10% soodsamalt tavahinnast, mis teeb Battle Passi ostmise veidi odavamaks. Teine variant on üldse mitte seda osta ning ka siis on võimalus mõningaid asju saada.

Mis on need 100 rewardi, mida Apex Legends Battle Pass pakub?

Eesti juurtega mängu Overstep esmaesitlus Gamedev Days konverentsil

Osaleme 11. – 12. aprillil Gamedev Days konverentsil, kuhu tulevad kokku Eesti mänguarendajad ja maailma juhtivad mänguarenduse ettevõtted. Konverentsil näitame meie arenduses olevat mängu esimest korda avalikkusele, kirjutab Gamecan.
Kohapeal on 4 arvutit, mille taga saavad kahepealised meeskonnad üksteise vastu mängida, meeskond on suhtlemas huvilistega ning vastamas küsimustele.
Mängu tegevjuht Marten Palu on üks konverentsil esinejatest ning kõneleb rahvusvahelise meeskonna kaugjuhtimisest.

Gamecan on peamiselt Pärnus tegutsev mängustuudio, millel on rahvusvaheline meeskond inimestega Eestis, Suurbritannias, Rumeenias, Ukrainas, Türgis ja Brasiilias. Gamecan sai oma tõelise alguse 2015. aastal, kui meeskonna võttis üle praegune tegevjuht Marten Palu, kes lõi ettevõtte ja kelle juhtimisel arendati varasemast uuema ning põnevama mehaanikaga tulistamismängu.

2016. aastal sai Gamecan Fundwise’i kaudu rahastuse, peale mida hakati rohkem keskenduma mängu visuaalidele ning 30 inimesest koosnevale meeskonnale. Samal aastal proovis firma saada rahastust Kickstarteri kaudu, mis kahjuks ebaõnnestus, kuid andis firmale suure õppetunni, lükates hoogu edasisele arendusele.
Peale pikka otsimist õnnestus 2018. aastal leida investorid, meeskonda lisati suurema kogemusega ja kirega inimesed ning Overstep on plaanis välja tuua sellel aastal.

Overstep on kiireloomuline kolmanda isiku vaates tasuta mitmik- ja tulistamismäng, mille tegemisel on inspiratsiooni ammutatud vanakooli ekstreemspordi mängudest. Overstep pakub unikaalset mängitavust akrobaatiliste trikkide ja kombodega. Mäng pakub ka mängu-siseseid oste, mis on peamiselt välimuse-põhised, kuid kellelegi mängus eeliseid ei anna.

„Kujuta ette Tony Hawks Pro Skater’it kui kolmanda persooni tulistamismängu ilma rulata. Relssidel libistamine, seintel jooksmine – sisuliselt akrobaatiliste trikkide sidumine relvaoskusega. See on tulevikuspordiala, kus kaks viieliikmelist robotitest koosnevat tiimi lõbustavad rahvamasse massiivsetel areenidel,“ räägib mängu arendust vedav tegevjuht Marten Palu.